Vastused hindamiskomisjoni küsimustele

1)   Kirjeldage tulemuslikku koostööd õppeprotsessist info kogumiseks. Kasja kuidas olete seda kogenud?

Algajad õpetajad nagu mina lähtuvad eelkõige sellest, mida kooli juhtkond teha palub-käsib. Pean tunnistama, et poolteist aastat Pikakannu erakoolis töötades me küll arutasime õpetajate (ja individuaalselt osade lastevanematega) õppeprotsessi ning leidsime ka lahendusi, kuidas saaks tõhusamalt osasid õpilasi toetada, kuidas individuaalselt õpilasi edasi aidata, kuid midagi kirja ei pannud. Samas pean sellist pidevat arutelu tähtsaks ja tulemuslikuks. Pikakannus leidsime alati aega, et õppeprotsessi üle arutleda. Kui omanik Pikakannu kooli sulges ja järgmisel õppeaastal läksin teise kooli õpetajaks, siis tundsin just õpetajate ühisest arutelust puudust. Kahjuks kiirustasid õpetajad pärast tundide lõppu esimesel võimalusel koolist minema. Arutleda sain siiski õppealajuhatajaga. 

Uues koolis koguti õppeprotsessist infot eelkõige lähtuvalt hinnetest. Samuti olid avatud individuaalse arengu jälgimise kaardid, kuid ainult osadele õpilastele. Kaks korda aastas paluti neid õpetajatel täita. Mina lisasin neisse infot omal initsiatiivil ka siis, kui mõne õpilase puhul midagi uut märkasin. Juurde lisasin ka kuupäevad (varem polnud õpetajad neidki lisanud). Samas ei leia ma, et individuaalsete kaartide täitmine oleks olnud mingi eriline koostöö. Igaüks lihtsalt kirjutas neisse kiirelt midagi ja välja polnud toodud eesmärke või tegevuskavasid seoses õpilase aitamisega. Näiteks ei anna individuaalse arengu kaardil midagi info, et lugemisoskus vajab arendamist. Pean ka nentima, et minu tähelepanekute järgi avati ja täideti individuaalse arengu jälgimise kaarte ainult vormitäiteks, ning ma ei näinud, et neid oleks tegelikkuses ka kasutatud. Mina näiteks sain nendele ligipääsu alles talvisel koolivaheajal. Samas oleks mul olnud kasulik nendega tutvuda juba õppeaasta alguses, et ma oleks kohe teadnud, kuidas teatud õpilastele individuaalselt läheneda, mitte poleks pidanud hakkama ise kõike nullist avastama. 

Seega pean tunnistama, et siiani ei ole mul olnud võimalik süsteemses koostöölises õppeprotsessist info kogumises osaleda ja varem mul puudus ka arusaam selle vajalikkusest, kuna läksin Tartu ülikooli pedagoogikat õppima alles veidi enne seda, kui uude kooli tööle läksin. Infot olen kogunud enda jaoks, tehes märkmeid oma töömärkmikusse – seal on need süsteemselt kindlas kohas ja neid saab vajalikul hetkel üle vaadata.

2)   Kuidas te selgitate välja õppijate taseme (millise meetodiga, kuidas saate sellele kinnituse – ülevaade protsessist)? Kuidas teie arvates toetavad õppijat teie poolt kogutud andmed tema arengu- ja õppeprotsessi tõhususe kohta?

Pean nentima, et minu arvates on õpilaste eesti keele taseme väljaselgitamine küllaltki lihtne ja tavapärane protsess. Ortograafiareeglite tundmise ja kirjutamisraskuse väljaselgitamiseks tehakse koostöös logopeediga kontrolletteütlus, millest tuleb üsna selgelt välja õpilaste tase. Selle järgi otsustatakse, milline õpilane hakkab käima logopeedi juures, ning õpetaja näeb ka kohe ära, mis vajab klassis arendamist. Tekstiloomeoskuse taset saab hinnata mõne loovtöö või lühikirjandi abil, III kooliastmes ka arutlevate kirjandite abil (neist viimastest selgub tegelikult nii tekstiloome- kui ka ortograafia tase). Funktsionaalse lugemise taseme väljaselgitamiseks annan õpilastele vastava harjutuse ning verbaalse väljendusoskuse tase selgub esimese kuu jooksul. Taseme kohta kinnituse saamiseks olen kasutanud kõikvõimalikke igapäevaseid meetodeid. Eriline rõõm on olnud ka kogeda, kuidas kõigest ühe õppeaasta jooksul mõne õpilase tase oluliselt paraneb, näiteks tekstiloomeoskus. Sellele aitab kaasa võimalikult individuaalne ja detailne tagasiside andmine. Kuna olen ise eesti keele ja kirjutamise fanaatik ning pean tekstiloome oskust ülimalt oluliseks, siis olen kirjalikele töödele tagasiside andmisel võimalikult palju aega pühendanud. 

Kirjanduses on taseme väljaselgitamine aga märksa keerulisem. Kas õpilane teab, mis on metafoor? Kas õpilane tunneb ja on lugenud eakohast kirjandust? Kas õpilane oskab näiteks sotsiaalmeedias ära tunda poploori? Tihti selgub see alles kontrolltööde või tunnikontrollide abil, samuti tunniarutelude põhjal.  

Ühel õppeaastal olen õpetanud ka vene keelt. Erilist metoodikat ma ei pidanud taseme selgitamiseks kasutamagi, sest kohe selgus, et isegi 9. klassi õpilased olid põhimõtteliselt algajad, osad neist ei tundnud veel kirillitsatki. Algajatega tegin terve aasta jõupingutusi, et nad kuidagigi vene keele tähed selgeks õppisid. Paari lapsevanema sõnul oli minu töö tulemuslik, sest järgmistesse koolidesse edasi minnes kiideti nende vene keele taset. (Ja samas pole ma vene keelt ülikoolis õppinudki, välja arvatud ülikooli esimesel kursusel.)

3)   Kuidas arvestate klassi juhtimisel grupi arengufaase ja kuidas on see teie tööd kergendanud / lihtsustanud?

Klassi kui sotsiaalse grupi arengufaasidega tegin lähemat tutvust Tartu ülikoolis õpetajakoolituses Heiki Kripsi loengutes suvel-sügisel 2019. Selleks ajaks oli Pikakannu kool juba suletud. Pikakannu koolis küll moodustati uued liitklasside komplektid teisel õppeaastal, kui seal töötasin, aga ma ei osanud grupi arengufaasidega siis veel arvestada, kuna puudusid sellekohased teadmised. Tagantjärele mõeldes aga saan aru, et klassikomplektid tõesti läbisid kõik need arengufaasid: kujunemisfaasi, konfliktifaasi, kohanemisfaasi ja tööfaasi. Tööfaasi me kõikide nende liitklassidega tõepoolest ka jõudsime. Õpetajana ja klassijuhatajana käitusin neis faasides oma sisetunde järgi. 

Järgmisesse kooli õpetajaks minnes olid kõik grupid (5.-9. klass) juba moodustunud ja seal ei saanud ma enam arengufaase arvestada. Teooria ütleb, et tööfaasis klass on kokkuhoidev, eesmärgile suunatud ja ühine eesmärk õppimine on peaaegu kõigil silme ees. Paraku oli Puigal mul küll tunne, et nii 8. kui ka 9. klass ei olnud tööfaasi jõudnud. Klassides oli õpilaste vahel konflikte ja kokku hoiti enamasti vaid selleks, et võimalikult vähe õppida ja võimalikult kergelt läbi saada. Mul oli võimalus nendega vaid ühe aasta töötada. 9. klassis tegin pidevat selgitustööd, milleks midagi tarvis läheb. Alles nüüd, kui nad on põhikooli lõpetanud, on nad ilmselt minu töö olulisusest aru hakanud saama, sest kui mõnda neist olen tänaval või poes kohanud, on nad suhtunud minusse lugupidavalt. 

Seega pean paraku tunnistama, et kuna mul pole olnud kas võimalust grupi arengufaase jälgida või pole ma neist olnud teadlik, siis ei saa ma vastata küsimusele, kas see on tööd lihtsustanud. Loodetavasti saan seda tulevikus katsetada. 

4)   Mil viisil teavitate õppijaid, lapsevanemaid, kõiki teisi osapooli õppekavast, õppekorraldusest, õpetamise ja õppimise põhimõtetest, väärtustest ja haridusvaldkonna uuendustest?

Kui aus olla, siis kahes kooli töötanuna pole ma õppijaid ega lastevanemaid teavitanud ei riiklikust õppekavast ega ka kooli õppekavast, sest vastavaid suuniseid pole ma koolide juhtkondadelt saanud. Kooli ainekavad olid üleval kooli kodulehel. Ei õppijad ega ka lastevanemad pole kunagi nende kohta ka midagi ei küsinud ja ilmselt pole enamik lastevanemaid nende olemasolust isegi teadlikud. Kahtlustan, et arvestades seda, kui vähe vaatavad lastevanemad e-kooli, siis õppekava neid ammugi ei huvita. Kuid seda tõesti vaid kahtlustan ja kindel ma selles olla ei saa. 

Pikakannu koolis töötades tuli haridusministeeriumilt nõue koostada koolile uued ainekavad. Kuna olin kooli ainus eesti keele ja kirjanduse õpetaja, siis pidin koostama üksinda kõik kavad. See oli suur ja mahukas töö, teatud aspektid arutasime teiste õpetajatega läbi. Näiteks jäi uuest kavast välja eriline rõhk võru keele õpetamisele, sest lastevanemad ei olnud sellest huvitatud ja õpilased muidugi ammugi mitte. 

Õppekorraldusest, õpetamise ja õppimise põhimõtetest, väärtustest ja haridusvaldkonna uuendustest (viimastest kõige vähem) olen õpilastele rääkinud tundides, sealhulgas klassijuhatajatundides. Lastevanematega oleme neil teemadel arutlenud lastevanemate koosolekul. Praegune PRÕK jõustus juba 10 aastat tagasi, seega nende kahe ja poole aasta jooksul, kui koolides töötasin, olulisi haridusvaldkonna uuendusi ei tulnud. N-ö sunduuendused eriti just õppekorralduses tulid aasta tagasi, kui seoses koroonaviirusest tekkinud olukorraga läksid koolid kaugõppele. Õppekorraldustest teavitas kool e-koolis ning mina aineõpetajana samuti e-koolis. Ühtlasi vastasin pidevalt õpilaste küsimustele e-kirja teel või Messengeris, kui neil küsimused tekkisid ja neid tekkis tõesti palju. Nii mõnigi lapsevanem ka helistas mulle ja küsis nõu. Põhiprobleem oli algul tegelikult internetiühenduse või arvuti puudumine. Osadele lastevanematele helistasin, kui õpilane kaugõppe ajal “kaduma läks”. 

Puiga koolis tuli iga veerandi alguses esitada igale klassile ka ainenõuded, mis läksid üles kooli kodulehele. Sinna tuli märkida, milliseid kontrolltöid trimestri jooksul tehakse, millised raamatud tuleb läbi lugeda jms. Ainenõuded esitasin sellises vormis, nagu kool õpetajatelt ootas, ning need pandi üles kooli kodulehele. Iga trimestri õpitulemusi sinna ei märgitud. Selle kooli pealt, kus mu oma lapsed õpivad, näen, et õpitulemusi hakati esitama sel õppeaastal iga trimestri alguses e-koolis. Olen neid huviga jälginud ja näen sageli, et kogenud õpetajad ei oska neid esitada. Minu nägemuse järgi peavad õpitulemustest lähtuma eelkõige õpetajad ise, kuid samas tunnistan ka, et mind ennast ei huvita, milliseid tulemusi peaks saavutama mu laps näiteks keemias või kehalises kasvatuses.  

5)   HEV õpilaste osakaal kasvab. Kuidas ikkagi teie arvates anda HEV lapsele parim võimalus?

PRÕKis on väga konkreetselt välja toodud, milliseid erisusi saab HEV õpilastele kohaldada ja kes on kohustatud need tagama. Vastus sellele küsimusele on ju imelihtne: kui spetsialistid on välja selgitanud, milline hariduslik erivajadus õppijal on, siis psühhiaatrite, psühholoogide, arstide, Rajaleidja spetsialistide, omavalitsuse haridusspetsialisti, kooli juhtkonna, õpetajate, sotsiaalpedagoogide, eripedagoogide ja lastevanemate koostöös leitakse parim lahendus, kuidas õppija saaks parima seaduse järgi ette nähtud võimaluse areneda loovaks ja mitmekülgseks isiksuseks. Aga see on teooria.

Tegelikkus aga paraku nii lilleline pole, sest esiteks puuduvad erinevad spetsialistid ja eriti maakoolides. Kui isegi logopeedidest on puudu, mis siis veel rääkida eripedagoogidest, koolipsühholoogidest jne. HEV õpilasele saab minu hinnangul tagada parima võimaluse ainult kõikide osapoolte koostöös. Kui lastevanemad on “jonnakad”, siis paraku kannatab ka laps. Näiteks rääkis mulle hiljuti üks õpetajakoolituse kursusekaaslane, et nende koolis ühes väikeklassis õppiv õpilane ei saa ühe teise õpilasega läbi ning selle tulemusena saabus ema kooli nõudmisega, et tema laps ja see teine laps käiksid koolis erinevatel nädalapäevadel. Et aga kool polnud sellega nõus, esitas lapsevanem kaebuse haridusministeeriumile ning ministeerium saabus kooli ulatuslikku järelevalvet tegema. Mina leian, et sellised kogu kooli hõlmavad järelevalved mõjuvad õpetajatele hirmutavalt ning pärsivad ka nende sisemist vabadust HEV õpilastele loovalt individuaalselt läheneda. 

Teine näide on mul tuua ühest Eesti maakonnakeskusest, kus vanemate lahkumineku tagajärjel ja elukoha vahetuse tõttu sattus teismeline tüdruk sellisesse psüühilisse seisu, et ta ei suutnud uues koolis klassiga kohaneda. Spetsialistid otsustasid lõpuks, et tüdrukule on sobivaim üks ühele koduõpe ning õpetajad hakkavad tal kodus käima. Osad õpetajad aga keeldusid koju õpetama minemast. Ühtlasi hakati tüdrukule saatma kodus tehtavaid ülesandeid väga erinevaid kanaleid pidi (nii e-kirja, SMSi, Messengeri kui ka Stuudiumi kaudu), mistõttu ei suutnud ei laps ega last kasvatav tööl käiv isa enam orienteeruda selles, mida tüdruk kodus tegema peab. Nii langes ka tüdruku motivatsioon, tal tekkis trots teatud õpetajate vastu ning 7. klass võib tal jääda teist aastat lõpetamata, sest parimat lahendust ei ole talle siiani leitud ja lapsevanem on aru saanud, et õpetajad eeldavad, et vanem õpetab last kodus ise, see aga pole võimalik, sest lapsevanemal puuduvad oskused ja ta peab tööl käima. 

Oma töös olen kohanud kolme ATH diagnoosiga õpilast, kellega on probleeme olnud sellepärast, et nad ei võta neile määratud ravimeid. Üks õpilane oli tablette võtmata vägivaldne, 5. klassi jõudnuna käinud juba kuues koolis, teda kasvatav üksikema käis aga koolis aeg-ajalt juhtkonda ja õpetajaid sõimamas. Loomulikult ei saa sellisest olukorrast midagi head sündida. Lõpuks otsustati Rajaleidjas, et poiss määratakse individuaalõppele. Kuhu ta edasi läks, seda ei teadnud isegi tema psühholoog, kellega ma pidevalt suhtlesin seoses selle poisiga ja hiljem seoses ühe teise õpilasega. 

Seega võib öelda, et kirjanduses võib olla igasugu nõuandeid ja õpetussõnu, kuid praktikas need ei toimi. Näiteks ühest allikast, mida ma targu ei maini, võib leida sellise lause: “Et tagada kõigile õpilastele võimetekohane õpe, on oluline nende individuaalse arengu jälgimine, võimalike erivajaduste varajane märkamine ja tugiteenuste kohene rakendamine.” Kõlab ju ilusasti. Aga reaalsus on sageli teistsugune. Näiteks siis, kui laps ei jõuagi kooli ja tema hooldaja isegi ei tea, kus ta parajasti viibib. Ent näiteid võib leida lõputult. 

Kokkuvõtteks saan sellele küsimusele vastata vaid vastates küsimusele, mida saab õpetaja HEV õpilasega ära teha (siinkohal ei pea ma silmas füüsilise puudega õpilasi). Õpetaja loob kõigepealt õpilasega võimalikult hea kontakti, varub selleks aega, arvestab, et tulenevalt erivajadusest võib kontakti loomiseks kuluda aega. Seejärel teeb õpetaja selgeks erinevate meetodite kaudu õpilase tugevused/anded/huvid ning neist lähtuvalt võtab kasutusele meetodid, kuidas õpilasele parim õppevõimalus tagada. Eelnevalt on ta tutvunud ka kõikvõimalike juhistega õpilase õpetamiseks, mida temaga on jagatud. Õpetaja teeb jõupingutusi, et luua hea koostööline kontakt ka õpilase vanematega. Õpetaja peab varuma kannatust ja katsetama erinevaid meetodeid õpetamisel, kohandama ülesandeid, hindama diferentseeritult jne. Kui õpetaja jääb hätta, siis otsib ta abi erinevatelt spetsialistidelt. 

Siinkohal ma saan tuua näite ühe autistliku poisi õpetamisest. Ta oli küll individuaalõppel, kuid eesti keele ja kirjanduse ülesanded pidin talle andma mina, samuti panema hinded. Selleks tegime regulaarset koostööd tema individuaalõpetajaga. Kuna tema tundis õpilast paremini, siis püüdsime talle välja mõelda alati harjutused, mida ta oleks innustunud tegema, ning ei saa salata, et nii mõnegi kohandatud harjutuse tegi ta paremini ja usinamalt kui tavaklass. Kõige positiivsem oli see, et õnnestunud harjutuste puhul (näiteks plakat ühiskonnategelasest) oli õpilane ka ise enda tulemuste üle uhke. Selle poisi õpetamisel oli suureks plussiks just see, et tema individuaalõpetaja oli väga empaatiavõimeline ja ka ise autistliku lapse ema. Kusjuures kohati n-ö tavaliste õpilaste jaoks märkamatud detailid on teatud HEV õpilaste puhul väga olulised. Nimetatud poisi individuaalõpetajaga tuli ükskord juttu sellest, miks kannab ta iga päev koolis samu riideid. Selgus, et just neid riideid kandes saab ta poisiga kõige paremini kontakti. 

 

6)   Palun lisage portfooliosse näide tagasiside kogumise kohta.

Kahjuks pole mul alles enam paberilehti, millele olen kogunud õpilaste lühikest tagasisidet mõne teema käsitlemise lõpus. 

Kreutzwaldi koolis sügisel praktikat tehes meeldis mulle see, et kui andsin kirjanduse kaugõppe ülesandeks (kool oli septembris tulenevalt koroonaviiruse levikust kümmekond päeva kaugõppel) koostada ülevaatlik referaat kodumaakonnas asuvatest pühadest paikadest (allikatest, hiitest jne), siis päris mitu õpilast kirjutas töö lõppu, et nad on tänulikud, et selle ülesande said, sest see rikastas nende silmaringi oma kodukoha kohta ning nad plaanivad allikaid jms paiku edaspidi teadlikult külastada. Selline tagasiside, mida ma polnud isegi palunud, andis kinnitust, et olen õpetajana õigel teel. 

Leidsin oma arvutist üles 2020. a kevadel distantsõppe ajal õpilastele koostatud tagasisidelehed, millesse ma nagu alati püüdsin lõimida erinevaid õpiväljundeid. Eesmärk oli juhtida õpilasi refleksiooni suunas (modifitseerisin üht refeksioonimudelit), teada saada, kuidas neil kodune õpe on läinud ja muidugi õpetada ka õpilasi, kuidas kirjutada sõna refleksioon. Neist töödest tegin enda jaoks palju vajalikke järeldusi, millest üks olulisem oli see, et õpilased ei oska tundeid sõnastada ning sellele peab eesti keele ja kirjanduse tundides rohkem rõhku pöörama. (Paraku ma selles koolis enam järgmisel aastal edasi töötada ei saanud just õpetaja kutse puudumise tõttu.) Kusjuures neid töid jagasin ka kooli õppealajuhataja, kes oli neist väga huvitatud. 

 

Refleksioon

 

Analüüsi ennast ja vasta refleksiooni mudeli küsimustele veidi üle kuu kestnud koduõppeperioodi kohta. Palun vasta nendele küsimustele eesti keele ja kirjanduse kodutundide kohta. 

Algul kirjuta vabalt, seejärel loe tekst läbi ja paranda oma kirjavead. 

 

1.	KIRJELDAMINE Kirjelda, kuidas oled kodus eesti keele ja kirjanduse õppimisega hakkama saanud.  Mis on tekitanud sulle raskusi? Millest sa pole aru saanud? Kas õpiku teoreetiline tekst on kodus õppimiseks piisavalt hästi esitatud? Kas töövihiku harjutused on õpiku abil tehtavad? Kui palju on sulle meelde jäänud omadussõnade võrdlusastmed ja eesti keele käänded? Kas oled hakanud rohkem raamatuid lugema?	Eesti keele ja kirjandusega olen kodus hästi hakkama saanud. Kõik tööd olen teinud õigeaegselt ära.  Raskusi pole tekitanud midagi. Siiamaani olen saanud kõigest aru. Õpiku teoreetiline tekst on arusaadav ja selle järgi on hea õppida.  Enamus harjutused on tehtavad õpiku abiga, aga tuleb ette ka olukordi, kus ei ole. Omadussõnade võrdlusastmed mulle raskusi ei tekitanud, sain kohe aru ja käänded on mul juba selged. Raamatuid pole ma hakanud rohkem lugema.
2.	TÕLGENDAMINE Millised tunded on sul koduõppel tekkinud? Kas need tunded on vaheldunud? Sõnasta oma tunded võimalikult konkreetselt.  Millised on olnud segavad faktorid õppimisel? Analüüsi oma koduõppe kogemust: kas see sobib sulle, kui raske see on olnud? Millise kogemuse andis sulle reportaaži kirjutamine? Pane kirja kõik oma kogemused.	Olen saanud vahel kurjaks õpetaja peale, et ei seletata, mida peab tegema, kuidas teha jne. Viimasel ajal pole saanud vihaseks. Pigem olid tunded siis, kui koduõpe just algas.  Peamine segamisfaktor on olnud mu kass. Ta ronib mu laua peale ja arvab, et ta on kuningas. Koduõpe on hea, õpid arvutit kasutama, see pole raske.  Reportaaži kirjutamine andis mulle rohkem kogemust kirjeldamise valdkonnas. Koduõpe on aidanud rohkem arvutit kasutada, peret aidata ja olen rohkem väljas käinud.
3.	EFEKTIIVSUSE HINDAMINE Hinda, kui efektiivne on sinu jaoks olnud koduõpe. Mis on jäänud puudu? Mis vajaks parandamist? Mida peaks õpetaja teistmoodi tegema?	Koduõpe on nagu tavaline koolipäev. Asjad saavad selgeks. Puudu pole jäänud seni midagi. Parandamist vajaks see, et õpetajad seletaks rohkem teemat. Et õpetajad ei paneks üleliia Zoom-i keskkonna linke Ekooli, see raskendab keskkonda saamist.
4.	ÕPPETUNNID TULEVIKUKS Võta kokku, mida oled iseseisvast kodus õppimisest õppinud ja mis on see õpetanud sulle tulevikuks. Lisada võid ka selle, mida pead veel õppima. Siin punktis käsitle kõiki teisi õppeaineid ka.	Olen õppinud erinevad teemad selgeks läbi interneti. See tuleb kindlasti tulevikus kasuks. Arvutit on lihtsam kasutada. Olen õppinud ka seda, et peab jääma rahulikuks eriolukorras.

Refleksioon

 

Analüüsi ennast ja vasta refleksiooni mudeli küsimustele veidi üle kuu kestnud koduõppeperioodi kohta. Palun vasta nendele küsimustele eesti keele ja kirjanduse kodutundide kohta.

Algul kirjuta vabalt, seejärel loe tekst läbi ja paranda oma kirjavead.

 

1.	KIRJELDAMINE Kirjelda, kuidas oled kodus eesti keele ja kirjanduse õppimisega hakkama saanud. Mis on tekitanud sulle raskusi? Millest sa pole aru saanud? Kas õpiku teoreetiline tekst on kodus õppimiseks piisavalt hästi esitatud? Kas töövihiku harjutused on õpiku abil tehtavad? Kui palju on sulle meelde jäänud omadussõnade võrdlusastmed ja eesti keele käänded? Kas oled hakanud rohkem raamatuid lugema?	Alguses oli minu jaoks harjumatu, et pidin arvutis nii palju töötama ja oli ka raskem. Aga nüüd kui oleme üle kuu aja karantiinis olnud siis olen juba harjunud ja saan hästi hakkama .Kui mul mingi probleem on tekkinud, siis olen ikka õpetajatega rääkinud. Jah , minu jaoks on õpiku tekst kodus hästi õpitav ja töövihikut saab selle abil täita, aga kui on midagi, millest ma aru ei saa, siis selleks on meil internet. Käänded on mul sellest ajast meeles, kui meie neid esimest korda õppisime. Kirjanduse kodutööna olen raamatut rohkem lugenud, aga ma loen küll raamatuid,  kui ma ekraanist väsinud olen.
2.	TÕLGENDAMINE Millised tunded on sul koduõppel tekkinud? Kas need tunded on vaheldunud? Sõnasta oma tunded võimalikult konkreetselt. Millised on olnud segavad faktorid õppimisel? Analüüsi oma koduõppe kogemust: kas see sobib sulle, kui raske see on olnud? Millise kogemuse andis sulle reportaaži kirjutamine? Pane kirja kõik oma kogemused.	Ma tunnen ennast laisalt , väsinuna ja ma ei oska enam aega arvestada. Segavad asjad õppimisel on internetti kiirus , pere ja ilmad. Alguses mulle üldse ei meeldinud koduõpe, aga nüüd see väga meeldib mulle. Vahepeal võib olla raske ja arusaamatu, aga tulen ikkagi toime. Reportaaži kirjutamine pani mind inimesi teise pilguga vaatama ning mul oli ebamugav käia poes, telefon ainult nina all..
3.	EFEKTIIVSUSE HINDAMINE Hinda, kui efektiivne on sinu jaoks olnud koduõpe. Mis on jäänud puudu? Mis vajaks parandamist? Mida peaks õpetaja teistmoodi tegema?	Kodus igav ikka ei hakka, vähemalt minul. Mma tean, et paljudel on kodus väga igav, aga mul veel pole olnud  .  Mitte miski ei vaja parandamist,  lihtsalt on mõistust vaja. Mõned õpetajad peaksid vaatama ,et kas me tunnis oleksime ka nii palju jõudnud.
4.	ÕPPETUNNID TULEVIKUKS Võta kokku, mida oled iseseisvast kodus õppimisest õppinud ja mis on see õpetanud sulle tulevikuks. Lisada võid ka selle, mida pead veel õppima. Siin punktis käsitle kõiki teisi õppeaineid ka.	Ma arvan ma olen kodus õppimisest õppinud seda, et kui erinev on ikka koolis õppimine ja kodus õppimine.Ja ma arvan , et see on meile kõigile hea väljakutse.

 

 

 

 

 

 

Refleksioon

 

Distantsõppe ajal olen saanud eesti keele ja kirjandusega väga hästi hakkama. Minu jaoks oli kõige raskem reportaaži kirjutamine. Keerulisi teemasid ei ole olnud, sest kõik teemad on olnud arusaadavad. Minu arvates on õpiku tekst väga hästi kirjutatud ning tänu sellele on kõik teemad väga selged. Töövihiku harjutused on õpiku abil tehtavad, sest õpikus on suurepäraselt kõik teemad lahti seletatud. Omadussõnade võrdlusastmed ja eesti keele käänded on mulle hästi meelde jäänud, aga vahel tuleb ikkagi mõni viga sisse. Distantsõppe ajal olen hakanud rohkem lugema kui kooliajal, kuna nüüd on rohkem aega. 

 

Koduõppel olles on mul tekkinud päris palju erinevaid tundeid. Vahel soovin kõike teha ja vahel ei taha mitte midagi teha ja lihtsalt on soov puhata. Kodus pole mul ühtegi segavat faktorit, kuna õpin üksinda ning keegi ei sega mind. Koduõpe sobib mulle väga hästi, aga kardan natuke, et kas teemad saavad mulle ikka piisavalt selgeks. Näiteks reportaaži kirjutamine andis mulle uue kogemuse, kuid selle kirjutamine ei läinud mul nii hästi, kui soovisin. Arvan, et kui ma oleksin olnud koolis, siis oleks õpetaja selgitanud seda teemat ja toonud ka näiteid.

 

Koduõpe on minu jaoks olnud efektiivne. Distantsõppe ajal pole jäänud midagi õppimata või tegemata. 

 

Koduõpe on minule õpetanud iseseisvust ja oma aja planeerimist. Kõige raskem on minu jaoks matemaatika, kuid õnneks teeb õpetaja Anne videotunde ja siis on lihtsam.